26.-27. juunil käisin Pärnus rahvusvahelistel hansapäevadel. Tegelikult küll suurel rahvapeol, sest hansaga seal suurt midagi ühist ei olnud. Tundus, et paljud asjapulgad, kes avamisel ja lõpetamisel olid "sunnitud" kostüümi kandma, käisid muul ajal oma punastes T-särkides ringi. Ja pooled välismaiste hansalinnade esindajad oma telkides olid samuti T-särkides. Ehtsate hansamuusikute peale trehvasin ka ainult korra (hiiglaslik torupill, suur trumm ja rataslüüra) ning isegi õhtune Oort ei kandnud millegipärast oma varasemaid fantastilisi muinasrõivaid. Mõnede laadakaubitsejate ning nende toodete kohta ei hakka ma üldse arvamust avaldama. Noh, aga rahvas nautis... mis neil sellest hansa-ajast.
Meil Sirjega oli ka koht Merle käsitöötelgis (laenasin talle kostüümi), mul oli isegi vill kaasas, aga jäigi kotist välja võtmata. Ise ostsin oma muinasehete jaoks uue hõbeketi ja lätlastelt keskaegse savitassi. Jalutasime niisama ringi, rääkisime vanade tuttavatega juttu, käisime Sirje sõbranna Kuninga tänava kunstigaleriis ning poseerisime fotograafidele. Kustumatu mulje jättis noor Novgorodi suurvürst, kelle ümber sebisid hordidena nii välismaised kui kodumaised tädikesed. Südametemurdja muudkui suudles kordamööda nii minu kui Sirje kätt ning kohtles meid kui kuningannasid ning nüüd ma saan täiesti aru (õigemini - püüan aru saada) keskealistest tädikestest, kes kusagil Egiptuses oma teise nooruse läbi elavad... Igast kandist lendas kohale küll pikkade torude, küll seebikarpide omanikke, kes meid aina pildistada tahtsid. Järgmised rahvusvahelised hansapäevad on viie aasta pärast Viljandis.
Meil Sirjega oli ka koht Merle käsitöötelgis (laenasin talle kostüümi), mul oli isegi vill kaasas, aga jäigi kotist välja võtmata. Ise ostsin oma muinasehete jaoks uue hõbeketi ja lätlastelt keskaegse savitassi. Jalutasime niisama ringi, rääkisime vanade tuttavatega juttu, käisime Sirje sõbranna Kuninga tänava kunstigaleriis ning poseerisime fotograafidele. Kustumatu mulje jättis noor Novgorodi suurvürst, kelle ümber sebisid hordidena nii välismaised kui kodumaised tädikesed. Südametemurdja muudkui suudles kordamööda nii minu kui Sirje kätt ning kohtles meid kui kuningannasid ning nüüd ma saan täiesti aru (õigemini - püüan aru saada) keskealistest tädikestest, kes kusagil Egiptuses oma teise nooruse läbi elavad... Igast kandist lendas kohale küll pikkade torude, küll seebikarpide omanikke, kes meid aina pildistada tahtsid. Järgmised rahvusvahelised hansapäevad on viie aasta pärast Viljandis.